Indrek Korneli uuslavastus vaatleb inimese ja tehnoloogia vahelist suhet. Kas on võimalik virtuaalsesse maailma eksida, uppuda, aga samas leida selles ka midagi päästvat?
Lavastusmeeskond on saanud inspiratsiooni Jaapani ühiskonnas väga levinud psühholoogilisest häirest Hikikomori. Häire väljendub seisundis, kus inimesed on võimetud mitmeid kuid väljuma oma toast ning igasugune soov suhelda välismaailmaga on kadunud.
Tagajärjeks on ühiskonnast eemale tõmbumine ja endasse sulgumine.
I am virtually connected to the whole world, but at night I still go home alone. When was the last time I left my place? Who are my neighbors? What has happened to me? When did I lose myself? Will I succeed in healing myself through laughter? Please allow me to have an hour of untherapeutic therapy. For once I would like to feel something real. For real.