Indrek Korneli uuslavastus vaatleb inimese ja tehnoloogia vahelist suhet. Kas on võimalik virtuaalsesse maailma eksida, uppuda, aga samas leida selles ka midagi päästvat?
Lavastusmeeskond on saanud inspiratsiooni Jaapani ühiskonnas väga levinud psühholoogilisest häirest Hikikomori. Häire väljendub seisundis, kus inimesed on võimetud mitmeid kuid väljuma oma toast ning igasugune soov suhelda välismaailmaga on kadunud.
Tagajärjeks on ühiskonnast eemale tõmbumine ja endasse sulgumine.
Ma olen virtuaalses kontaktis kogu maailmaga, aga õhtul lähen koju ikkagi üksinda. Millal ma viimati korterist väljusin? Kes on mu naabrid? Mis on minuga juhtunud? Millal ma ära kadusin? Kas mul õnnestub ennast terveks naerda? Palun võimaldage mulle tunnikene ebateraapilist teraapiat. Ma lihtsalt tahaksin ühe korra midagi tõelist tunda. Päriselt.